Ott Selgmäe

Huntkriimsilmaliku Ott Selgmäe mitmekülgne karjäär

Ott alustas meie juures tööd juba aastal 1990, toona veel tapaliinidel. Oma 35-aastase tööstaažiga (seisuga mai 2025) on Ott kindlasti üks ettevõtte pikaajalisemaid tegijaid ja tema huntkriimsilmalik CV manab ette väga hea pildi ettevõttesisesel karjääriredelil ronimisest. Nüüd on ta ametis Rakvere lihatööstuse algtöötlemise juhina, lisandunud on ka vastutus külmhoone ja tooraine ettevalmistuse osakondade eest.

Meie juures on Oti karjäär möödunud tõeliselt mitmekesiselt! Lisaks tapaliini töölisena alustamisele on ta töötanud ka lihalõikuses sea- ja veise lõikusliinidel lihalõikajana, sanitaartapamajas ja vormitoodete osakonnas, tapaliinide meistrina, lihalõikuse meistrina, tapamaja juhatajana, Talleggi tehase juhina, Jelgava tehase juhina ja Rakvere tootmisjuhina.
„90.aastate algus oli majandite lagunemise aeg. Töötasin ühes sovhoosis zootehnikuna ja ei näinud tuleviku mõttes mingit perspektiivi. Samal ajal olin kuulnud, et Rakveres hakkab lõppema uue lihakombinaadi ehitus ja sinna vajatakse tööjõudu. Silma jäi loomade vastuvõtu osakonna meistri ametikoht. Kuna olen loomakasvatuse haridusega ja loomadega ka reaalselt tegelenud, siis arvasin et see töökoht võiks sobida, nii otsustasingi kandideerida,“ meenutab Ott. Rakvere lihakombinaat oli talle seoses tööga juba tuttav asutus, kuna majandist saadeti sinna sigu ja veiseid. „Tarbijana olid tuttavad erinevad vorstid, singid, viinerid, mida vahel ikka poest osta sai. Rakvere viiner oli juba toona populaarne toode. Rakvere lihakombinaati tööle tulemiseks said aga määravaks suhteliselt praktilised põhjused – näiteks kuna elan linna lähedal ja bussiliiklus lihakombinaati oli tol ajal hea, oli see kindlasti üks olulisemaid põhjusi. Autot omasid siis ikka väga vähesed. Teine oluline põhjus oli muidugi töötasu – võrreldes mu endise töökohaga (ja ümbruskonnas pakutavaga) oli see vägagi hea,“ toob ta välja põhjused, mis tänapäeval tööotsijaile võib-olla nii suurt rolli enam ei mängi.

Kõige raskem, aga samas kõige huvitavam – töö inimestega

Oti sõnul oli töösse sisseelamine pigem kerge. „Kuna uus tehas just avati, siis maja oli kõigi jaoks uus ja vajas harjumist. Selles mõttes olin vana lihakombinaadi töötajatega samal tasemel. Kuna erinevatel põhjustel alustasin siiski lihttöölisena, oli intensiivne füüsiline koormus alguses natuke harjumatu, palju tuli õppida ka uusi erinevaid töövõtteid. Paras väljakutse oli isegi õppida korralikult nuga teritama! Õnneks olid mul kogenud mentorid ja ise arvan, et sain kõigega rahuldavalt hakkama. Meenub ka üks naljaks seik – esimese tööpäeva lõpus eksisin maja peal ära ja ei leidnud garderoobi üles.“
Täna algab Oti tööpäev tavaliselt kell 8 hommikul ja lõppeb siis kui antud päeva teemadega on kõik ühelpool. „Tulenevalt vajadusest olen vahel ka varem kohal, näiteks kui osalen mõne osakonna töötajate hommikusel koosolekul. Ametikoha eesmärgi saaks ühe lausega kokku võtta, kuid kõiki tööülesandeid üles lugeda ei ole vist võimalik. Iga päev on erinev ja teemad, millega tegeleda, on ka erinevad. Algtöötlemises on seitse erinevat allüksust, mis kõik omavahel seotud. See tähendab, et nende osakondade tegemised või tegemata jätmised mõjutavad üksteist. Seega saan öelda, et minu peamine ülesanne on nende osakondade jätkusuutliku töö tagamine ja omavahelise koostöö koordineerimine. Samuti tuleb suhelda ja tegevusi kooskõlastada tootmise, varumise, müügi, tootearenduse, kvaliteediosakonnaga, jne.
Infot saan suheldes otse tööjuhtide ja teiste osakondadega, samuti liigub info e-mailide teel ja on kättesaadav erinevatest aruannetest. Kogu tegevus peab lõpuks positiivselt ettevõtte tulemustes kajastuma,“ selgitab ta pikemalt. Kõige raskem, samas ka kõige huvitavam, on Oti sõnul töö inimestega.

Uurides temalt töö plusside kohta, vastab Ott, et enamus protsessides ja tegemisteson paraku mõni suurem või väiksem probleem sees. „See ilmneb kas kohe või tegevuse käigus ning on igal juhul väljakutse, mis nõuab lahendamist. Mulle meeldib neid takistusi ületada ja kui lõpuks kõik laabub, on tunne väga hea. Minu ametikohal tuleb kindlasti kasuks empaatiavõime omamine – peab oskama inimesi kuulata ja nõu anda. Tuleb olla kannatlik ja oma nõudmistes järjepidev. Valdkonda, mida sa juhid, peab ka tegelikult tundma. Usun, et mulle on tulnud vägagi kasuks, et olen kunagi ise enamuse algtöötlemise tööetappidest läbi teinud. See annab pädevuse probleemidest aru saada ja vajadusel kiireid otsuseid vastu võtta,“ mõtiskleb ta. Algtöötlemine, eriti aga tapamaja, on tema sõnul mõnes mõttes täiesti omaette maailm. „ Siinsed probleemid ja töövõidud ei paista väga silma. Ettevõtte mõistes on kogu osakond aga vägagi kaaluka tähtsusega, sest siit saavad alguse enamus tooted, olgu see siis tapamaja, lihalõikus või külmhoone – kogu edasine tootmine sõltub sellest. Mulle meeldib see mõte, see annab mulle motivatsiooni oma tööd õigesti ja hästi teha. Kuna iga päev on ikka mõned erinevad mured lahendada, siis igav juba ei hakka.“

Ära eelda midagi

Ott on oma töös väga palju õppinud liha käitlemise kohta, seda alates algtöötlemisest kuni valmistoodeteni. „Samuti pean tunnistama, et kogu minu tootmisjuhiks kujunemise tee on seotud lihakombinaadiga, töötamine erinevates tootmistes on andnud hindamatu kogemuse. Ja nugade teritamine on ka nüüd selge! Kõik minu praeguse meeskonna liikmed on siin ettevõttes pikaajalise staaži ja suure kogemustepagasiga, väga tublid ja kohusetundlikud. Igapäevaselt teeme koostööd ja toetame üksteist. Raske on paremat soovida,“ ütleb ta ja lisab, et ka kolleegidega teistest osakondadest toimub pidev koostöö ja läbisaamine on igati normaalne. „Kogu minu areng ja õppimine ongi toimunud kas läbi töö või töökoha kaudu. Aegade jooksul on läbitud väga palju erinevaid koolitusi, saadud tunnistustest on päris kogukas kaust tekkinud. Igast koolitusest on midagi külge jäänud ja eks see kõik ongi aidanud jõuda siia, kus ma täna olen,“ toob ta välja töö käigus omandatavate praktiliste oskuste ja koolituste tähtsuse. Nii oma töös (kui elus üldisemalt) lähtub Ott põhimõttest – mitte kunagi ei tohi midagi eeldada.

Kui küsida temalt töö ja teiste tegemiste ühildamise kohta, nendib Ott, et kõige raskem oli Jelgava tehase juhtimise periood, kuna tehas asub Lätis. „Ligi kolm aastat elasin nädalajagu seal kohapeal ja nädalavahetuseks sõitsin koju tagasi. Kõik perega seotud ettevõtmised saidki toimuda ainult kas nädalavahetustel või puhkuse ajal. Trenni tegemiseks soetasin endale sõudeergomeetri. See oli mul sealses korteris ja kasutasin seda ikka mitu korda nädalas. Eestis töötades ei ole küll töö pärast midagi olulist tegemata jäänud. Hobina on mulle väga varasest noorusest külge jäänud kalapüük. Kui ilm on ilus ja muid kohustusi ei ole, liigun ikka kalavetele. Põhiliselt käin Peipsi järvel. Mul on oma paat, mis annab vabaduse aega valida. Vahel on ka pere kaasas, kalastame või teeme niisama sõitu. Sügisel käin tihti metsas kolamas. Mulle meeldib seeni korjata (ja muidugi neid süüa). Meeldib ka lugeda, aga selleks leian tavaliselt aega talvel. Viimastel aastatel olen üritan Eestimaad avastada, leidub palju ilusaid kohti, millest polnud varem aimugi. Ka sõudeergomeetrit pole ma unustanud, paar korda nädalas ikka ligikaudu 40 minutit leiab see kasutust.“

Muidugi on Ott olnud väga pikka aega Rakvere toodete fänn, olenevalt hooajast on koduses menüüs erinevad tooted. „Ajas küll maitsed ja eelistused muutuvad, samas Rakvere Viru sink on küll toode, mis mu külmkapist kunagi ei puudu!“