Alexandra Johanna Mäkinen
„Noortele peab rõhutama põllumajandussektori ja loomakasvatuse olulisust.“
Alexandra Johanna Mäkinen on Eesti Maaülikooli veterinaarimeditsiini kuuenda kursuse tudeng. „Pärit olen Soomest, kuid elan juba kuus aastat Eestis. Saabusin siia 2015.aasta sügisel haridust omandama, kuid nüüd on läinud nii, et Eestist on saanud minu kodu,“ alustab Alexandra (omade jaoks Alex) juttu. „Lapsepõlves nägin kogu aeg, kuidas vanemad töötasid siseruumides arvuti taga. Sain juba noorena aru, et ei taha endale samasugust tööd. Mulle meeldisid bioloogia ja loodusteadused. Sellepärast kandideerisin kolme erinevasse ülikooli veterinaarmeditsiini erialale õppima. Sisse pääsesin kahte neist, valisin Eesti. Teadsin, et välismaal õppimine annab hea kogemuse,“ ütleb Alex.
„Mina kasvasin üles linnas, kuid mul on sugulasi ka maal. Vanemad ütlesid mulle juba lapsepõlves, et kui soovin endale arvutit või muid suuremaid asju osta, pean tööle minema. Nii et juba noorena töötasin piima- ja maasikafarmis. Sõitsin isegi traktoriga ja kündsin maad!“ hindab ta varakult saadud töökogemust ja iseseisvust. „Soovisin praktika teostada Eksekos, kuna tahtsin omandada kogemust sigadega, seakasvatuses. Seoses sigade Aafrika katku levikuga pole õpilased saanud seafarme külastada. Viimasel kooliaastal pidin läbima praktika algtootmises, loomadega ning seega otsustasin, et teen seda seafarmis. Eksekosse praktikale saamine ei olnud raske – koolis aitas õpetaja mul Üllega (Ülle Eltermaa, AS Rakvere Farmid veterinaararst – toim.) ühendust võtta ja edasine on juba ajalugu. Kõige suurem väljakutse minu jaoks oli minu keeleoskus – kas see on ikka suhtlemiseks piisav?“ meenutab ta kerget kõhklemist, kuid lisab kiiresti, et Ekseko kollektiiv ja Eesti inimesed üldse on väga abivalmid. „Mul oli väga hea meel kuulda, et mind praktikale võetakse! Sealsed töötajad ja saadud praktikakogemus ületasid kõik mu ootused. Kohapeal võtsid mind vastu seakasvatuse direktor Kalev Korbun ja personalijuht Kaja Kuus. Sain uued tööriided ja üldse korraldati kõik väga hästi ära, mul jagub ainult häid sõnu. Personal oli suurepärane, Eksekos rõhutakse tõesti meeskonnatöö tähtsusele.“
Alexi sõnul nõuavad põrsaste vaktsineerimine ja kastreerimine väga head koostööd. „Võin öelda, et iga praktikapäev oli tore ja huvitav. Veterinaararst Ülle on väga südamlik inimene, hingega asja juures ja just tänu talle õppisin palju uut. Lisaks soovin veel kiita Gead, Anut, Maret, Viiut ja Arminit. Aitäh, et võtsite mind sel viisil vastu, teid on raske unustada! Kuigi minu praktika kestis kolm nädalat, oleksin soovinud kauemaks jääda, seda just inimeste pärast. Õppisin palju põhitõdesid ja olulisi oskusi, mida olin ka lootnud. Ma ei olnud koolis sigu sel moel näinud või nendega kokku puutunud, nii et startisin nulltasemelt. Õppisin kiiresti ja sain oma tegemistes enesekindlust juurde,“ on tal hea meel. „Kõik päevad Eksekos olid erinevad, päevatöö sõltus sellest, kes oli juhendajaks. Mare ja Anuga keskendusime näiteks rohkem sigade ravimisele. Kõige eredamad hetked olid need, kui tegin midagi uut ja sain aru, et olen selle selgeks saanud, õppinud. Mind hämmastas, et sööklas polnud kohvi!“ ütleb Alex naljaga pooleks. „Soomes juuakse kohvi hoopis teistmoodi, palju. Sain oma kohvi mujalt kätte, aga see kultuuriline tarbimisharjumus, erinevus, lõbustab mind,“ seletab ta entusiastlikult.
„Olen õnnelik, et omandasin praktika käigus kõik põhioskused, mida lootsin ja saan nüüd sigu ravida. Arendasin praktika käigus oskusi mitmekülgselt, õppisin tegutsema täpsemalt, kiiremalt ja turvalisemalt. Sigade häälitsuste ja kehakeele järgi õppisin hindama ravivajadust, silma järgi sigade kaalu. Tulevikus soovin edendada loomade heaolu ja kasutada enda oskusi ühiskonna hüvanguks. Motivatsioonist rääkides – mind huvitab, kuidas suures seafarmis loomade heaolu eest hoolitseda, see tagada. Käisin ka seaveterinaaride koosolekul ning uurisin, millised võiksid olla huvitavad töövõimalused. Tegelikkuses aga olen alles alguses, seega ei oska veel ennustada, millisel ametikohal võiksin edaspidi töötada,“ mõtiskleb Alex, kes vabal ajal veedab palju aega looduses. „Koertega matkamine on üks mu lemmikhobisid, mul on kodus kolm koera. Kaks neist on inglise hurdad – Ziru on nelja-aastane, Kila viiekuune. Lisaks hurtadele on mul ka väiksem koer Dobby, kes on kääbuspinšer. Tema sai just 12-aastaseks. Käin ka jõusaalis ja tegelen erinevate lisaprojektidega. Hetkel näiteks on käsil nugade valmistamine. Mulle meeldib, et mul on nüüd läbitud nn.segapraktika – lehmad, hobused, kassid, koerad, lisandusid ka sead! Suveperioodiks soovin jääda asendajaks ja oma „patsientidega“ edasi tegeleda.“
Et noori loomakasvatusse ja farmindusse kaasata, tuleks neid tema sõnul erinevatest võimalustest teavitada ja sektori olulisust rõhutada. „Atraktiivsust peab suurendama. Loomulikult tuleks noortele selles valdkonnas ka rohkem töövõimalusi pakkuda. Linnad on põllumajandusest võõrdunud, inimesed ostavad ainult pakendatud toitu. Loodus, loomad ja põllumajandus tuleb ka linnades nähtavaks teha.“
Praktikat kommenteerib Ülle Eltermaa, AS Rakvere Farmid veterinaararst:
„Alex teostas praktika kõikides osakondades ja väga tublilt. Tal olid olemas teadmised, mida oskas ka praktikas kasutada. Minu poolne hinne – väga hea, ta sai väga hästi hakkama. Oli püüdlik ja huvitatud veterinaarsest tööst. Kusjuures, eesti keelt oskas ikka väga hästi, saime kõik jutud eesti keeles räägitud. Praktikante ootame Eksekosse väga ja sealjuures ei ole vahet, milliselt kursuselt. Saame nende kõikide juhendamisega kenasti ja korralikult hakkama.“