Rakvere lihatööstus tähistas 135.sünnipäeva
22. august 2025Neljapäeval, 14.augustil 2025, tähistas Rakvere lihatööstus oma 135. sünnipäeva. See tähendab 135 aastat ajalugu, maitset ja traditsioone!
Kõigi nende aastate jooksul oleme koos oma töötajate ja tarbijatega kasvanud väikesest tapamajast kaasaegseks lihatööstuseks, mille maitsed on tuttavad igas Eestimaa nurgas ja mille kuulsus ulatub ka teistesse riikidesse.
Kõige rohkem soovime tänada ja hoida oma inimesi – ilma teieta ei oleks see teekond võimalik! Teie oskused, töötahe ja südamega panustamine on meie maitsva toodangu ja traditsioonide aluseks ning aitavad samal ajal edasi liikuda uute eesmärkide poole. Aitäh, et olete osa meie loost!
Maag Foodi juhatuse liige, ettevõtte tootmisdirektor Meelis Pihlak sõnas oma kõnes: „Mul on väga hea meel, et meie maja on täis pühendunud ja oma tööd südamega tegevaid inimesi, kes kõik on meile väga olulised. Täna on meie kõigi jaoks tähtis päev. Palju õnne meile kõigile, palju õnne Rakvere lihatööstusele!“
Lisaks muudele sünnipäevategevustele selgitati selle päeva auks välja ka Rakvere lihatööstuse kõige staažikamad osakonnad. Arvestati kogu tiimi ühist ehk keskmist tööstaaži. Tulemused olid muljetavaldavad ja meil on väga hea meel, et inimesed meie juures töötamist hindavad ning keskmised numbrid nõnda kõrged olid. Neist vaieldamatult kõige staažikam on IT-osakond – keskmine tööstaaž 35,7 aastat.
Algtöötlemise staažikaim osakond on lihalõikus, mille keskmine tööstaaž on 14,6 aastat. Tootmises jagavad staažikama tiitlit kaks osakonda – vorstisegude valmistamine ja termotöötlus (mõlemal keskmine tööstaaž 17,5 aastat). Tehnika allüksuse staažikaim osakond on pritsi ja lihalõikuse osakonna hooldusüksus, keskmise tööstaažiga 19,2 aastat.
Sünnipäeva puhul oleme kokku kogunud mõned meenutused meie pikaajalistelt töötajatelt. Lõbusat lugemist! 😊
Töötaja A meenutab: Töötasin tollel ajal utiili tsehhis, olin seal osakonna meister ja vastutasin ka tehnika korrasoleku eest. Kord oli vaja teha remonditöid kõrgel lae all, milleks tellisin käärtõstuki. Tõstuk toodi kohale ja kuna tööd pidid algama järgmisel hommikul, ajasin selle ühte nurka seisma. Sellel ajal oli osakonnas üks tubli töömees (ütleme, et ta nimi oli Mati), kes oli uudishimulik ja kippus puutuma asju, mida vaja ei olnud. Kindluse mõttes ütlesin Matile, et käärtõstukit puutuda ei tohi. Järgmisel hommikul tsehhi astudes kuulsin kuidas Mati küll väga paluval toonil, küll käskival toonil, tahtis tõstukilt alla saada. Kui käärtõstuki juurde jõudsin nägin järgnevat pilti: Mati oli ikka suurest uudishimust end tõstukiga lae alla kõrgustesse tõstnud, kuid alla ei tahtnud tõstuk enam liikuda ja nii see vaene mees seal oli, pidades tulist dialoogi käärtõstukiga. Kui kaua ta seal täpselt juba oli aega veetnud, sellest ei tahtnud Mati eriti rääkida.
Töötaja B meenutab: Mõned aastad tagasi tekkisid meil tarneraskused vorstiklipsidega, ilma klipsideta aga ei saa aga keeduvorste toota. Tegu on väga olulise tootega, mistõttu pärisime tarnijalt üsna närviliselt, millal klipsid võiksid saabuda. Paraku tal polnud meile midagi positiivset öelda. Selle asemel tuli temalt aga väga “loogiline” soovitus: tootke siis midagi muud! Tuletasime talle meelde, et me oleme siiski lihatööstus, ja vorstiklipsid on hädavajalikud just meie põhitegevuse ehk vorstitootmise jaoks. Omavahel viskasime nalja ja arutasime, et huvitav, mis see “midagi muud” küll olla võiks… Õnneks saime klipsid lõpuks siiski kätte ning tootmine sai jätkuda täpselt nii nagu vaja 😊
Töötaja C meenutab: Kõige paremini on meeles, kuidas ma üldse lihakombinaati tööle sattusin!
1989.aastal hakati värbama töölisi erinevatele ametikohtadele uue valmiva lihakombinaadi jaoks. Uued töötajad lubati saata väljaõppele Soome. No välismaale tööle minek oli muidugi sel ajal väga ahvatlev väljavaade! See oli aeg, kui meil poelettidel haigutas tühjus ja enamnõutavamaid tarbekaupu müüdi talongide alusel. Ma ise töötasin sel ajal raamatupidajana ja ega ma ei arvanudki, et võiksin ka mõnele lihakombinaadi ametikohale kandideerida, aga abikaasa kandideeris ja mina läksin temaga kaasa kui ta vestlusele läks. Kohapeal aga kutsuti mind koos temaga vestlusele ja pakuti, et kas tahaksime koos Soome väljaõppele minna. Temale pakuti vorstisegude koostaja väljaõpet ja mulle vorstipakkija koolitust. Mäletan veel, et küsisin üle, kas tõesti saaksime mõlemad minna, sest Nõukogude Liidu ajal ajal kardeti ju hirmsasti, et põgenetakse esimesel võimalusel Rootsi. Öeldi, et meil on ju 6-aastane poeg, kes jääb Eestisse – see peaks olema piisav põhjus, et mitte põgenemist üritada. (Hiljem, juba Soomes olles, korjati siiski meie kõigi käest passid ära, et keegi põgeneda ei üritaks.)
1989.aasta juunikuu alguses vormistati meid Rakvere lihakombinaati tööle ning kohe järgmisel päeval sõitsime esimese grupiga Soome. Väljaõpe kestis pool aastat. See oli meie jaoks tol ajal loomulikult elumuutev ja majanduslikult väga tulus aeg. Seda suurem oli šokk, kui 1989.aasta novembris tagasi tulime ja pidime hoopis vanasse lihakombinaati tööle minema. Ma olin sel ajal 24-aastane, polnud varem ühegi tööstusega kokku puutunud, lihatööstusest ei teadnud rohkem kui Soomes väljaõppel nägin. Töötasin vorsti pakkimises viilutusliini peal (analoogsed liinid olid ka nn uues kombinaadis), aga mina kujutasin ette, et vanas on ka samasugused 😃 Mäletan, et meie esimesel tööpäeval vanas lihakombinaadis tegi tolleaegne tsehhijuht Lembit Ploom meile ringkäigu ja see oli ikka väga väike ring. Ta näitas, kus liha lõigatakse, vorstisegusid tehakse, kus suitsuahjud on, jne. Mina nõudsin, et kus siis vorsti pakkimise osakond on… ma olen ju väljaõppinud vorstipakkija! Siis viis Ploom mind ühte suure tabalukuga kinni olevasse ruumi, kus olid vorstiraamid, hunnik puust kaste ja suur põrandakaal. Ta näitas, et see ongi nende vorsti pakkimine. Pakkimises töötas kaks inimest – üks neist oli meesterahvas, kes võttis raamidelt vorstid-singid ja pani puust kastidesse. Teine oli kaaluja, kes kaalus kasti ära ja pidas siis arvestust kui palju toodangut tuli. No ja sinna mu vorstipakkija karjäär jäigi… 😃 Paar kuud olin konditustaja, siis aga pakkus Ploom mulle uue lihakombinaadi jaoks taara ja maitseaineteosakonna meistri kohta. See tähendas, et õppisin maitseainete kaaluja juures vanas kombinaadis veidi maitseaineid tundma ja juba 1980.aasta alguses tulin uude kombinaati, sest siin oli vaja hakata ettevalmistusi tegema, et juba maikuus saaks alustada tootmise ületoomisega (vanast kombinaadist uude).
Mäletan, et esimesena toodi plastmasskastid ja alused, siis hakkas tulema sool ja seejärel riburadapidi muud maitseained. Muide, soola toodi sel ajal raudteevaguniga otse territooriumile ja minu asi oli siis organiseerida töömehed, kes selle vaguni tühjaks laadisid, soola alustele panid ja lattu ära paigutasid.
Tänapäeval kasutame kogumunamassi, aga sel ajal toodi munad otse kanalast ja maitseainete kaaluja koksis nii palju mune kastidesse lahti kui järgmiseks päevaks vaja oli. Mugulsibul tuleb täna meile koorituna, aga sel ajal olid meil tööl ka sibulakoorijad, kelle põhitöö oligi ainult sibula koorimine. Maitseainete liikumise arvestus käis paberist kartoteegikaartidel, arvutitest ei teadnud me sel ajal veel midagi.
Töötaja D meenutab: Rakvere lihakombinaadis töötades olid vanasti üheks suureks privileegiks talongidega saadavad tooted. Näiteks sai pärast tööpäeva lõppu poest osta ribiplaati, mis paberisse mähiti. Nii kõndisid töötajad koju „kannel“ kaenla all sööki valmistama.