EST

Lihakool

Teadlane: Eesti seakasvatuse keskkonna jalajälg on väike

Kuna loomakasvatuse keskkonnasõbralikkus ja süsiniku jalajälg sõltub suures pildis sellest, kui palju kasutatakse protsessis transporti ehk kus toodetakse loomadele sööta ja kus tarbitakse liha, siis on Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent Allan Kaasiku hinnangul Eesti loomakasvatuse süsiniku jalajälg väike.

„Eestis on loomakasvatusettevõtetele kehtestatud ranged nõuded ja piirangud, mille täitmist kontrollitakse süstemaatiliselt. Samuti on meie loomakasvatusega tegelevad ettevõtjad enamjaolt keskkonnateadlikud ehk tahtlik loodust kahjustav tegevus praktiliselt puudub. Sellest tulenevalt praeguse loomade arvu, loomkoormuse ja ettevõtete tehnoloogilise taseme juures Eesti loomakasvatus ja ka seakasvatus keskkonnale olulist ohtu ei kujuta,“ selgitas Kaasik.

Süsiniku jalajälg on kõige väiksem siis, kui loomade söötmiseks kasutatakse Eestis kasvatatud teravilja ja rohusöötasid ning loomakasvatussaadused töödeldakse ja tarbitakse kohapeal. Näiteks suur osa Taanis ja Saksamaal toodetud sealihast tarbitakse Hiinas, mis muudab kogu protsessi kaudse süsiniku jalajälje väga suureks. Suurem osa Eestis toodetud sealihast tarbitakse siin, väike osa eksporditakse, aga peamiselt naaberriikidesse ehk Lätti, Leetu ja Soome.

Ka veekulu on Kaasiku sõnul Eestis võrreldes soojema kliima ja madalama tehnoloogilise arengutasemega regioonidega võrreldes suhteliselt väike, sest meie klimaatilistes tingimustes puudub vajadus põllu- ja rohumaade niisutamiseks „Mida rohkem kasutatakse söödaratsioonides imporditud söötasid, eelkõige proteiinsöödad ja söödalisandid, seda suuremaks võib kaudne veekulu toodanguühiku kohta kujuneda,“ lisas ta.

Loomakasvatuse käigus keskkonda jõudvate kasvuhoonegaaside hulka aitavad vähendada sõnniku käitlemise tehnoloogiad. Põhiliseks lahenduseks on Kaasiku sõnul sõnnikust biogaasi sünteesimine ja selle kasutamine kas elektri- ja soojusenergia või mootorikütuse tootmiseks. „Süsiniku jalajälje vähendamise kontekstis on eriti efektiivne olukord, kus konkreetse ettevõtte loomade sõnnikust saadud biogaasi baasil toodetud elektrit ja soojust kasutatakse ettevõttes või käitatakse biometaaniga ettevõtte transpordivahendeid.“

Lisaks jääklämmastikule tekib looma organismis ning ka sõnniku ladustamisel metaani. Keskkonda jõudva metaani kogused looma liigiti on aga väga erinevad. Kaasik toob näiteks, et keskmise toodanguga piimalehm eritab aastas ca 100 kg ning siga samal perioodil kõigest 1,5-2 kg metaani. Munakanade ning kanabroilerite puhul on intensiivse tootmise tingimustes metaani teke seedesüsteemis nii väike, et seda vastavates kalkulatsioonides tavaliselt üldse ei arvestata.

Kui rääkida süsiniku jalajäljest ainult loomakasvatuse vaates, siis võib see ise sööta kasvatades olla praktiliselt olematu. „Tavapäraselt on põllumajandusloomade põhisööt taimset päritolu. Taimed seovad arenemise ja kasvamise käigus fotosünteesi tulemusena süsihappegaasi. Seega taimsete- ja eriti rohusöötade (karjamaarohi, hein, silo) maksimaalne kasutamine ja kasvatamine aitab süsiniku jalajälge vähendada,“ kirjeldas ta.

Näiteks Inglismaal viidi lihaveistega läbi uuring, kus aastaringselt kultuurkarjamaal peetud ja lisasööta mittesaanud loomade süsiniku jalajälg oli arvutuslikult praktiliselt null, kuna loomade organismist keskkonda lendunud süsinik seoti fotosünteesi tulemusena karjamaal kasvavatesse taimedesse.

Seega on kodumaise liha ja muu toidu tarbimine lisaks kohalike tootjate toetamisele ka kõige keskkonnasäästlikum lahendus. Loomakasvatuses tekib tahes tahtmata vähesel määral kasvuhoonegaase, aga nende hulk pole kuidagi võrreldav kaugetest riikidest toidu importimisel transpordis tekkivate heitgaaside hulgaga.